TsinkPlekkPang

"Ta süüdistab mind selles, et meie isa tema jättis ja mind kasvatas. See pole ju minu süü," pomises ta.

"See kõik ei alanud ju üldsegi sinust," sõnas Amanda kulme kortsutades. "Su isa pidi enne su emaga tutvuma juba ja tema ema petma ju. Sind polnud siis olemaski veel."

"Miks ma siis end süüdi tunnen?" küsis Chris ja toetas oma pea oma põlvedele.

"Sest Ryan paneb sind end süüdi tundma," sõnas Amanda ja pani käe ümber Chrisi, tõmmates ta endale lähemale.

"Uskumatu, et ta minu elu endale tahab," lausus Chris.

"Sa oled edukas rokkstaar, kes sebib vabal ajal modellidega ja paneb pidu. Mida seal mitte tahta?" muigas Amanda.

"See pole üldse nii. Ta võiks minuga suhelda, ma näitaks talle, kuidas kõik tegelikult on," soigus Chris.

"Kindel, et see asjad paremaks teeks? Sinu jaoks võib ju see kõik halb tunduda, aga mine tea, mis tema arvab," lausus Amanda.

"Kas sa tahad teada, miks ma siin koolis olen? Ma ei taha siin olla, see on halvim samm mu karjäärile, aga kui ma siin ei oleks, oleksin ma vanglas hetkel. On see siis tõesti nii kadestamistväärt?" küsis Chris Amandale silma vaadates.

Amanda vaatas ehmunult Chrisi silmadesse ja tõmbus endalegi märkamatult eemale, peas igasugu halvad ja veel hullemad mõtted tiirlemas. "Miks?" küsis tüdruk lõpuks.

"Tead mis? Vahet pole," lausus Chris ja tõusis püsti. "Ma poleks tohtinud seda üldse rääkida. Unusta ära," ta võttis taas oma kitarrikoti kätte ja hakkas välja astuma.

"Ma ei saa lihtsalt sellist asja ära unustada. Ja sina ei saa nüüd lihtsalt vaikida," sõnas Amanda ärritudes. Osalt oli see tingitud ka hirmust, et Chris tegi tõesti midagi päris jubedat. Samas püüdis tüdruk loogiliselt mõelda - siis oleks mees vanglas olnud ka, mitte akadeemias.

"Saan," lausus Chris ja pööras end tüdruku poole. "Sest ma olen Chris Ryder ja päeva lõpuks ainult see loebki ju," lausus ta pisut kibestunult ja astus klassist välja.

Amanda istus seal veel veidi, kaaludes, kas minna mehele järgi või mitte. Osalt tahtis ta trotsi pärast paigale jääda, samas ei suutnud ta taluda mõtet, et nad nüüd tülis on. Üsna kiirelt ajas tüdruk end püsti ja jooksis Chrisile järele, peatudes alles mehe ees ja pannes käed ta rinnale, et Chris ka seisma jääks. "Sa pole mingi bränd ega logo ja sinu kuulsus ei loe minu jaoks üldse. Loeb inimene selle kõige taga ja minuga see kõik nii lihtsalt ei käi. Su manager ei sinu tõelist olemust kinni mätsida," lausus Amanda endiselt pisut trotslikult, kuid leebus siis ja astus mehe teelt eest, toetudes koridoris oleva aknalaua vastu.

Chris ohkas ja pööras pilgu põrandale. "Ja mis minu tõeline olemus on siis?" küsis ta.

"Sa oled otsekohene, hooliv ja aus. Tead, mida sa tahad ja oskad seda päris hästi saavutada ka. Võimatult põikpäine ja vastupandamatult kuum," rääkis Amanda õrna naeratusega. "Ja sul on vigu. Mis teevadki sind täiuslikuks. Sa pole mingi Hollywood'i unelm. Sa oled reaalne."

Chris ohkas ja põrnitses põrandat. Ta ei näinud ennast sellisena ja siiani polnud vist keegi teine teda ka sellisena näinud. "Või et reaalne?" küsis nooruk.

Amanda tõukas end aknalauast lahti ja sammus Chrisi juurde, tonksates teda sõrmega käsivarde. "Mulle tundub küll, jap," muigas tüdruk.

Chris silmitses neidu pikalt. "Sa ei tunnegi mind ju," pomises ta siis.

"Piisavalt hästi, et mingi arvamus välja kujuneks," sõnas Amanda kindlalt.

Chris ohkas. "Sa peaks kohtuma inimestega, kes mind juba aastaid tunnevad," lausus ta.

"Miks? Mida nemad siis sinust arvavad?" küsis Amanda kulme kergitades.

"Seda peaksid sa neilt endalt küsima," lausus Chris ja pigistas kitarrikoti sanga oma käes.

"Aga.. Minu arvamust nad ei muuda. Pealegi näen mina sind teisest küljest, kui nemad," sõnas Amanda, nüüd juba kerge kõhklusnoot hääles. Miskipärast tundus talle, et need inimesed arvavad Chrisist halvemini kui tema.

Chris kehitas õlgu. Ta oleks tahtnud enda tuppa sulguda hetkel. Ta isegi ei tahtnud midagi ninna tõmmata. Vist.