Once in a while..

"Õige," sõnas Dan ning kadus toast. Hetke pärast oli ta tagasi - polnud ju kaugele minna -, pisike pill käes. "Soovilugusid?" küsis ta muiates.

Selle aja sees, kui Daniel ära kadus, lülitas Hannah kraadiklaasi sisse ja pani selle kaenla alla, et ennast kraadida. Mõni hetk, pärast seda, kui noormees tagasi tuli, hakkas kraadiklaas häälitsema. Ta raputas Daniel'e ning võttis siis kraadiklaasi kaenla alt ära. "Hämmastav," lausus ta veidi tõsisemalt ning pani siis kraadiklaasi ära. Taaskord tõmbas ta teki ninani ning mässis ennast sinna nii sisse kui sai.

Dan küsis murelikult kulmu kortsutades: "Kui palju sul palavikku on?" ning kontrollis ukulele häälestust.

"40,4" ütles ta lühidalt (ot: ma võtsin nii, nagu eestis need on.. ). Tal polnud ammu palavik nii kõrge olnud. Kui ta ühikast väljunud oli, kõikus see 38-39 vahel.

Dani silmad venisid suureks. "Ma teen sulle teed ja sebin midagi palavikku alandavat. Ja siis lähed tuttu. Sobib?"

Hannah naeris Danny ilme pärast. "Pole vaja.." ütles ta. "Ja sa pidid mulle ukulelet mängima.."

"On ju vaja, sa hakkad surema," sõnas Dan muiates. "Võin unelaulu mängida sulle."

"Ega see asi nii hull ka ei ole," sõnas ta. "Oot.. sa muretsed minu pärast?" küsis ta veidi imestunult. "Ei taha mingit unelaulu. Ma ei kavatse magama jääda.." lausus Hannah kindlalt, olgugi, et ta unine on, mis omakorda oli tingitud sellest, et ta haige on.

"Muidugi muretsen, sul on üle 40 palavik," ütles Dan muiates ning justkui Hannah' kiusamiseks hakkas vaikselt mängima ja laulma: "Maga vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind..."

Hannah naeratas, kuid see kadus, kui kuulis, mida Daniel mängib ja laulab. "Ei tee nii.. ma hüppan aknast välja, kui sa seda ei lõpeta.." ütles ta kindlalt ning vaatas siis Danny't.

Dan naeris. "Ma püüan su enne kinni, kui sa aknani jõuad," ütles ta muiates.

"Kindel?" küsis ta kavalalt.

"Lisaks kõigele käib sul pea ringi, kui sa püsti tõused, nii et pole probleemi," sõnas Dan naeru tagasi hoides.

'Me veel vaatame seda' ütles Hannah endale mõtteis ning tõusis rahulikult voodist püsti. "Lähen teen teed.." ütles ta vaikselt. See oli pooleldi vale, aga Danny ei pidanud seda teadma. Ta ei öelnud, et ta enda toa aknast alla hüppab. Ja tegelikult oli see ka pooleldi vale, et ta seda päriselt teha kavatseb.

"Tulen mängin turvameest?" küsis Dan, Hannah't endiselt üsna murelikult silmitsedes.

"Kui sa kardad, et ma aknast alla hüppan, ära minestan, ennast kuuma teega ära põletan või niisama vedru välja viskan, siis jah.." ütels ta naeratades, jalutades rahulikult kööki ja tegi seal endale kuuma kummelitee ja taldrikutäie võisaiu ja -leibu, naastes seejärel magamistuppa. Neidis pani taldriku öökapile ja viipas siis Danny'le, et temagi võib võtta. Ka teetass maandus hetkeks öökapil - niikauaks, kui Hannah jälle teki alla ronis.

Dan käis neiuga kaasas - nii seltskonna mõttes kui ka lihtsalt igaks juhuks. Ka tema naasis tassitäie teega ning võttis taldrikult ühe võileiva. Siis silmitses ta taas Hannah't. Jutujärg oli kuhugi ära kadunud.

Rahulikult jõi Hannah kuuma teed. Tal oli seal teki all jube palav. Või vähemalt talle tundus, et on palav, sest ta higistas. Samas, tal oli endiselt külm. Vähemalt andis tee sooja. Ta tundis, kuidas kuum jook mööda kõri alla voolab ja siis see ebameeldiv ja samas hea soe tunnes kõhus lõpu leiab.

"Räägi enda perest.." ütles Hannah mõne aja pärast, kui oli vaevalt veerandi teest ära joonud ja pool võisaia ära söönud.

Dan muigas. "Mu ema ja isa elavad koos. 22 aastat juba. Idülliline pere, päriselt. Mu ema, Charlotte, on muusikaõpetaja ja mu isa, Alexander, on advokaat. Nii et mina olen pigem emasse. Ja mul on kolm aastat noorem vend Tom. Ja saksa lambakoer Benneth," jutustas ta.

"Kutsu!!" ütles ta automaatselt, küllaltki lapsikult, kui Danny saksa lambakoera mainis. "Vana see koer on?" küsis ta järgmiseks.

"Aastane," vastas Dan naeratades.