Siis kui teised veel uneland'is olid.

"Sa oled lahe piff," muigas Chris. "Oma telefoni numbrit ei taha jagada?" küsis noormees.

"Ma ütleks, et rohkem nagu hull, aga mu telefoni numbri võid küll saada jah. See on [insert cell number here ]," vastas Jantoi naeratades.

Chris oli vahepeal oma telefoni taskust välja koukinud ja kirjutas nüüd Jantoi numbri üles.

"Said kirja?" küsis Jantoinette üle veel.

"Mhmh," noogutas Chris.

"Siis on korras," naeratas neidis.

"Jah," noogutas Chris. "Räägi endast," pakkus noormees.

"No ma olen kaheksateist, pooleldi prantslane, pooleldi ameeriklane. Ma elan koos ema ja kaksikvennaga siinsamas New Yorgis. Mm.. Ma ei teagi, mida rohkem täpsemalt rääkida," lausus Jantoi.

"Sul on kaksikvend?" küsis Chris ja muigas. "See on vahva," lisas ta ja muigas.

"Jaah.. Kuigi vahel see ka pole nii vahva," tõdes Jantoinette.

"Miks mitte?" ei mõistnud Chris.

"No juhtub olema ka erimeelsusi ja väga pikki vaidlusi ja vahel ka tülisid. Ehk siis nagu õdede vendade omamise miinuspooled," selgitas Jantoi.

"Aga see on ju tagantjärgi täiesti normaalne ja ilma nendeta oleks igav," arvas Chris.

"Selles osas on sul ka totaalselt õigus," ütles Jantoi.

Chris muigas: "muidugi on."

Jantoinette naeris kergelt. "Rokkar ja kergelt ka egoistlik. Kõlab reaalselt," ütles neidis naeratades.

"Peab olema, muidu söödaks kõige saba ja karvadega," muigas Chris kavalalt.

"Kas sa kardad, et ka mina sööks su ära?" küsis Jantoi muiates ja üht kulmu kelmikalt kergitades.

"Ei, ma ei karda seda," muigas Chris samuti kavalalt.

"Ei kardagi? No siis on ju kõik okei, või mis sina arvad?" küsis Jantoi.