Peale õnnetust

Ryan kärutati oma voodiga palatisse. Noormehe näol olid mõned kriimud, tema ribid olid turvavööst katki, ülakehal oli põigiti lai sinine triip, mille tekitas turvavöö. Ryan oli tulnud just operatsioonisaalist ja seal oli selgunud, et nooruk vajab kiiremas korras elundisiirdamist. Nüüd oli tema olukord kriitiline ning ta kõikus teadvuse ja teadvusetuse piirimail.

Chris oli korteris kaks tundi passinud, enne, kui talle teatati. Ta oli sisimas tundnud, et midagi on mäda, aga ta ei osanud arvata, et nii mäda. Kui ta viimaks taksoga haiglasse kihutas, pidi ta arstidega oma pool tundi kaklema, enne, kui teda Ryani juurde lasti. Ja seda ka alles siis, kui ta neile valetanud oli, et on Ryani kihlatu. Igasugu sõpru ja muid bf'e mehe juurde lasta ei tahetud, ainult lähedasemad pereliikmed. Nüüd oli Chris igaljuhul palatisse saanud. Ta sammus kiirelt Ryani voodi juurde. Pilt oli tema jaoks kohutav. Nooruk võttis mehe käe enda kätte ja suudles seda õrnalt. Ta teadis, mis seisus Ryan oli, ta teadis, et olukord oli kriitiline. Ta ei tahtnud seda endale tunnistada.

Ryan tundis, kuidas keegi tema kätt puudutas. Hapnikumask ahistas teda ja ta üritas silmi lahti teha. Suutes need lõpuks avada, mõistis ta, et on haiglas, noormees tõstis käe, et hapnikumaski oma näolt kergitada "Hei," ütles ta vaikselt, kui nägi, et tulija on Chris.

"Tsss, las see olla," lausus Chris ja võttis Ryani käest. Ta ei saanud sinna midagi parata, et tema silmadesse pisarad kogunesid. See kõik oli tema süü. Tema saatis Ryani linna. Tema väike nõme sportauto oli see, mis üle katuse käis.

Hoolimata õnnetusest mäletas Ryan, mis juhtus. Ta vaatas Chrisi ja tõstis oma käe, et noormehe põske silitada. Hingata oli valus.

"Kõik saab korda," lubas Chris, aga ta hääl värises. Isegi tema ei teadnud, kas kõik saab korda. Ta kummardus mehele lähemale ja suudles ta laupa. Üksik pisar veeres mööda ta põske alla. Esimest korda, Chris nuttis.

Ryan üritas naeratada, aga see tegi haiget. Ta pühkis Chrisi pisaraid "Muidugi saab," sõnas ta väga vaikselt, sest hapnikumask segas rääkimist.

"Sina pead seda uskuma," lausus Chris, kinnitades seda rohkem endale. "Anna andeks, see on minu süü. See kõik on minu süü," pomises Chris ja suudles Ryani käsi. Ta hakkas kontrolli oma emotsioonide üle kaotama. "Ma luban, ma teen kõik, lihtsalt pea vastu," anus ta.

"See ei ole sinu süü," sosistas Ryan "Sina ei sõitnud mulle otsa.." noormees vaatas Chrisi "Ära muretse, kallis, kõik saab korda,"

Ryanil polnud aimugi, kui lähedal surm talle oli. "Ma armastan sind," sosistas Chris ja järgmine pisar kukkus maha.

"Mina sind ka," sosistas Ryan, ega jaksanud enam silmi lahti hoida.

"Sa pead puhkama," sosistas Chris ja suudles Ryani põske. Ta ei tahtnud meest koormata.

"Mhm," pomises Ryan, olles juba pooleldi unes, kuid samas hoidis ta Chrisi käest, ega lasknud seda hetkekski minema.

Chris püüdis end maha rahustada. Ta kavatses teha kõik endast oleneva, et Ryan selle kopsu saaks, loobudes nii kasvõi enda omadest.

Mõne aja pärast avas Ryan taas silmad. Hetkeks jäi ta mõtlema, mis toimub, kuid siis tuli kõik meelde "Kõik saab korda," sosistas ta rohkem endale, kui Chrisile.

"Saab küll," noogutas Chris ja hoidis pisaraid tagasi. Ryani arst astus palatisse, et meest täpselt kurssi viia, kui must stsenaarium tal on. Chris ei lahkunud Ryani kõrvalt.

Ryan naeratas arstile niipalju, kui see võimalik oli ja uuris siis, kui halb olukord on. Noormees hoidis tugevalt Chrisi käest.

Chris sulges oma silmad. Tema oli seda juttu juba korra kuulnud ja teist korda enam ei tahtnud. Ta hoidis kahe käega Ryani käest, kui arst rääkis, mis olukorras Ryan on ja kui raske on kopsudoonorit saada.

Kui Ryan oleks saanud muutuda veel kahvatumaks, oleks ta seda praegu teinud. Kuid siiski andis ta endale aru, et tema võimuses ei ole enam midagi. Ta pigistas Chrisi kätt ja noogutas aeg-ajalt arstile. Siis läks tädike ära ja Ryan jäi Chrisile otsa vaatama. Ta oleks noormehele öelnud, kui väga ta kardab, kuid nähes, kui muserdunud Chris on, otsustas ta esialgu vaikida.

Chris avas silmad ja vaatas Ryanile otsa. Silmis taas pisarad. "Ma teen mida iganes," lubas ta. "Ma jätan päeva pealt narko maha. Ma luban. Sa ei tohi veel ära surra. Nad leiavad sulle selle doonori. Sa ei tohi veel... sa lubasid, me lähme LA'sse koos, Ryan," seletas kutt, nagu see midagi aitaks. "Ma armastan sind," sosistas ta. "Ma teen mida iganes," ja selle all pidas ta sõna otseses mõttes silmas mida iganes. Läheb kasvõi kuskile era haiglasse ja ostab sealt kopsud, kui see võimalik on. Chris suudles Ryani kätt.

Ryan suunas pilgu lakke "Kõik saab korda, ma luban," sosistas ta, püüdes ennast seda uskuma panna. "Ja siis me lähemegi LAsse ja sõidame läbi pool Ameerikat ja teeme seda kõike koos.." Noormees pigistas Chrisi kätt "Mina armastan sind ka.."

"Kõik saab korda," lubas Chris ja suudles Ryani kätt. Näole ta ligi ju ei pääsenud. Niimoodi tunnikese Ryani palatis veetnud, tuli üks õde Ryani näite üles märkma ja soovitas Chrisil midagi süüa või kasvõi kohvi endale võtta. Vastu tahtmist lahkus Chris Delli palatist ja suundus kohvi automaadi juurde. Süüa ta küll suutnud poleks.

Ryan, olles kohati üleval, kohati mitte, vajus kohe sügavasse unne, kui Chris palatist lahkus. Ryan ei suutnud mõelda, keskenduda, ta tahtis lihtsalt magada.

Zooey oli samuti õnnetusest kuulnud ja nüüd tuli ta Ryanit haiglasse vaatama. Juba ainuüksi selle pärast, et noormehele elulootust ei antud. Lily oli palatist veidi eemale hoidnud, kui Chris seal oli olnud ja kui viimane palatist lahkus, kasutas tüdruk võimalust ära ja astus ruumi. Medõde just lahkus ja nad said Ryaniga kahekesi olla. Tüdruk astus kutti voodi juurde, hoides pisaraid tagasi. Ta tundis, et see oli tema süü, tema oli ju mehe enne sõitma minekut endast välja viinud.

Ryan tundis, kuidas keegi palatisse tuli. Raskelt avas ta silmad ja vaatas ringi "Zooey..?" sosistas ta. Mida neiu siit küll otsida võis? Ryan ei suutnud meenutada.