The first of them all

Joshua keeras klassi ukse lukust lahti ja astus ruumi, jättes ukse lahti. Mees asetas oma lauale paberi, millel seisis õpilaste nimekiri ja kirjutas tahvlile oma nime. Nii oli nagu kombeks. Josh viis pilgu üle ruumi, päris suur klass teine. Iga pingirida tõusis esimeset astme võrra kõrgemale, muutes klassiruumi väikeseks auditooriumiks. Pingid olid ühe kohalised ja nägid väga uued välja.

Mees istus nüüd oma kohale ja jäi uusi õpilasi ootama. Aega oli veel oma 13 minutit, enne, kui tund algama peaks.

Amanda sammus rõõmsalt klassi poole. Tegu oli ju siiski ta lemmiktunniga ja lõpuks jõudis esimene tund ka kätte. Tüdruk oli enda asjad juba ammu kokku pannud ja siis niisama toas aega veetnud. Ta ei teadnud, kas nad hakkavad kohe tööle ka, aga igaks juhuks võttis ta enda pliiatsid ja pastellid kaasa. Värve oli võimalik ju koha pealt ka saada. Lisaks oli Mandyl ka muud vajalikku ja vähem vajalikku kraami ja kott ta õlal oli üpris täis. Viimaks ei olnud ta mallanud enam oodata ja otsustas varem kohale minna.

Amanda astus klassi ja viis pilgu kohe tühjale ruumile. Nojah.. "Tere," sõnas tüdruk viisakalt ja võttis endale esimeses reas koha. Lemmiktundides istus ta alati kõige ette.

Eleanor jalutas klassiruumide poole, sihiks kunstiklass. Tunni alguseni oli vaid mõned minutid jäänud, varem Ellie end klassiruumi vedada ei viitsinud. Talle meeldis kunst, aga ta ei näinud mõtet tükk aega enne tundi klassi ronimiseks, et seal siis lihtsalt passida. Klassi jõudnud, tervitas ta õpetajat ja lausus ka Amandale, ühele oma korterikaaslastest, kerge hei. Kuhugi klassiruumi keskel asuvatest laudadest omandanud, asetas neidis koti laua peale. Ta ei hakanud veel midagi välja võtma, äkki ei lähe vajagi - esimene tund siiski.

Daniel astus klassi, õpetajat ja klassikaaslasi huvitunult silmitsedes, ning hüüdis rõõmsameelselt: "Tere!" Seejärel leidis ta endale kiirelt koha kolmandas reas.

Kui kell armutult täistundi näitas ja klass juba õpilastest üsna täis näis olevat, tõusis Josh oma kohalt.

OT: Paar õpilast ainult oleks pisut feil, seega me kujutame ette, et siin on hunnik kunstihuvilisi õpilasi.

Joshua seisis oma laua kõrvale ja alustas tunniga. "Minu nimi on Joshua Kemper, nagu te tahvlilt lugeda võite. Ma õppisin CSA's. Olen end hiljem palju täiendanud, põhiliselt skulptuuris. Olen õpetanud keskkoolis ja olnud õppejõud ülikoolis. Nüüd otsustasn ma liituda AmAcAri meeskonnaga," rääkis mees võimalikult lühidalt endast, paljastamata eraelulisi fakte. "Teeme asja kiirelt ja lihtsalt ära. Ma võtan asja üsna vabalt, aga kui teie asja tõsiselt ei võta, on mul ka teie tulemustest ja lõpetamisest savi. Mõistate? Kena. Põhiala õpilased, tõuske palun püsti," Joshi hääl oli energiline ja rõõmsameelne.

Jantoinette oli õigel ajal rahulikult klassi läinud, ilme igati optimistlikkust väljendav. Neidis oli mugavalt ka istet võtnud akna ääres teises pingis. Mõnus koht. Kui õpetaja rääkima oli hakanud kuulas neidis teda tähelepanelikult ning ka huviga. Oli positiivne, et õpetaja võttis asja tõesti nii võrd rahulikult ja vabalt. Kahju, et kõik õpetajad sellised ei olnud. Igatahes kui paluti põhiala õpilastel püsti tõusta tõusis Lyn püsti, jäädes oma tooli kõrvale seisma.

"Vahva. Teid on omajagu. Rääkige nüüd igaüks veidi endast," palus mees. Ta noogutas kõigepealt tüdrukule esimesest pingist, kes pika eluloo rääkis, sellest, kust ta sündis, kus kasvas, kui vana ta on, miks ta kunsti valis. Josh kuulas ja noogutas, viimaks neidis istus, nüüd noogutas mees Jantoi poole, et tema rääkima hakkaks.

Jantoi kuulas esimese tütarlapse enesetutvustust huviga. Kui noogutati tema poole naeratas kergelt ja mõtles siis mida rääkida. "Mina olen Jantoinette Carolyn De Tepar, kuid täiesti lubatud on öelda ka lihtsalt Jantoi. Ma olen sündinud Prantsusmaal, Pariisis ning üles olen kasvanud vahelduva eduga nii seal kui ka siinsamas New Yorgis. Hetkel olen ma 18.aastane. Kunsti valisin ma sellepärast, et see on miski, mis on mind paelunud väiksest saadik ja millega olen ma ka olnud kogu elu ümbritsetud tänu emale. Seega alustasin ka joonistamisega varases eas ja üsna kiirelt õppisin selgeks erinevaid nippe, viise ja ka kunstiliike ja kuna ma olengi olnud alati ümbritsetud kunstiga siis tundus lihtsalt õige õppida seda ka süvenenumalt edasi," rääkis neidis, lootes, et ta nüüd liiga pikalt ei rääkinud.

Joshua noogutas ja lubas neidisel istuda. Ta kuulas ka kõik teised õpilased ära, ning naeratas siis klassile. "Me teeme tunnid eraldi, loomulikult. Teooria tundides olete te koos. Põhiala õpilased saavad lisaks teooriale veel ka praktikat. Esimese asjana tahan ma, et te inimest maaliksite. Seega ma räägin draama õppejõuga ja ehk mõned julged näitlejad poseerivad teile. Lisaks sellele teeme me teiega ka savist ja plastiliinist kujukesi," seletas mees. "Ja ma loodan, et meil jääb veel ka aega väljasõitudeks." Josh vaatas kella, aega veel oli. "Rääkige, mis on teie jaoks kunst," palus mees.

Jantoi istus ja kuulas ka teiste juttu edasi. Kui õptaja edasi rääkima hakkas kuulas ta ka tedagi. Küsimuse puhul jäi tütarlaps vägagi mõtlikuks. Kunst oli lihtsalt nii laialdane mõiste ja selle all võis ka mõelda päris erinevaid asju ja viise.

Põhiala õpilased saavad lisaks teooriale praktikat? Tähendab, lisaala õpilased praktiseerida ei saagi? Mismõttes? Teooriat võis ju ise ka kustiganes lugeda, praktiga nii kergelt ei tulnud. "Miks ainult põhiala õpilased praktikat saavad?" küsis Ellie õpetajalt.

"Sest see on vahva," muigas Joshua. "Kas te tahate teisiti? Et põhiala omad saavad ikka nii praktikat, kui teooriat, aga lisa ala õpilased saavad ainult praktikat? Minule sobib igat moodi, teie öelge, kuidas teile meeldib," naeratas õpetaja.

"Tükike siit, tükike sealt," pakkus Eleanor. Põhiala võiks seda kõike lihtsalt põhjalikumalt teha.

Joshua mõtles pisut. "Ja mismoodi see täpselt välja näeks?" küsis ta siis, et tutvuda neiu ideega lähemalt. Mida ta siis õieti silmas pidas? Kui tükike siit ja tükike sealt, siis ei saa ju korraliku õpetust.

"Nagu..." seletamine ei ole midagi, mida Ellie oskas. "Noh, et...lisaala omad õpivad ainult põhiasju ja põhiala omad kõike põhjalikumalt." Palun ole mees ja saa aru. Paremini Eleanor lihtsalt seletada poleks osanud.

Joshua mõtles selle üle veidi. "See on täitsa mõeldav, kui kõik sellega nõus on," lausus ta noogutades. Kõik oli võimalik.