TsinkPlekkPang

Chris istus muusika klassis. Tema lemmik akustiline kitarr seisis tiibklaveri kõrval, toetudes mustale pillile. Chris ise istus klaveri taga ja mängis üht vana lugu. Ta oli seal juba veidi aega olnud. Noormehel oli seljas tema bändi logoga must t-särk, jalas tumedad teksad ja ketsid.

Ryan kõndis koolipeal ringi ja üritas põgeneda veidrate pilkude eest. Jah, ta oli uus, kuid uudishimulikud pilgud hakkasid ära tüütama. Ta sammus ringi ja jõudis lõpuks muusikaklassi. Sisse astudes nägi ta, et keegi istub seal, kuid ta ei tundnud Chrisi ära. Vaikselt võttis ta ühest nurgast kitarri ja hakkas sama viisi mängima.

Chris ei tõstnud klaverilt pilku vaid mängis edasi. Loo lõpuni mänginud, tõstis ta pilgu ja vaatas sinna poole kust kitarrimäng tuli. Nähes Ryanit ta võpatas ja põrnitses ainiti oma poolvenda.

Samasugune reaktsioon oli ka Ryanil. "Kurat." pomises ta ja pani kitarri ära.

"See oli päris hea," pomises Chris ja jälgis oma venda.

Ryan sattus segadusse..Kas lüüa Chrisile kitarriga mööda pead või minema jalutada..?

"Sa ilmselgelt pole jutu tujus ja süüdistad mind endiselt asjas, milles mina seekord üldse süüdi pole," lausus Chris ükskõikselt ja hakkas taas klaverit mängima.

Ryan tõusis püsti "Kas sa oled tõesti nii ignorantne, et arvad, et kui sa tõstad käed ja ütled 'mina pole süüdi', siis saab kõik korda!?" karjus ta.

Chris lõpetas mängi ja viis pilgu taas Ryani poole. "Aga mina pole ju süüdi? Mina pole süüdi oma isa otsustes," lausus noormees.

Ryan keeras selja ja toetas end vastu seina "Kui sind poleks olnud, oleks mu vanemad kokku jäänud," niimoodi, kui Ryan Chrisi ei näinud, oli lihtsam end vaos hoida.

"Sa peaksid isa selles süüdistama. Tema sakib, et ta su jättis," vastas Chris.

"Kui sind poleks olnud, oleks ta minuga." korrutas Ryan, nagu katkine plaat.

Chris silmitses oma poolvenda. "See pole endiselt minu süü," jäi nooruk endale kindlaks.

Ryan sulges hetkeks silmad ja pööras end siis Chrisi poole "Jah, midaiganes. Aga kas sa tõesti arvad, et see, kui sa seda järjepidevalt väidad, sind aitab? Loodad sa tõesti, et su kuulsus ja feim sind siin aitavad!? Kõik selle oled sa saavutanud tänu mu isale. Kui teda ei oleks, oleks sa mittekeegi!" karjus noormees ja mõtles kibedalt "Sa oleks see, kes mina praegu."

Chris tõusis püsti. "Ma olen selle saavutanud tänu sellele, et ma oskan ja tahan muusikat teha ja ma olen selle nimel rängalt pingutanud. See on sinu enda süü, et sa selline luuser oled. Ära sega minu isa sellesse," rääkis Chris vihaselt.

Ka Ryan muutus vihasemaks "Ja sa tahad tõesti väita, et ta ei olnud sulle kogu selle aja toeks!? Et ta ei ole sulle kunagi abiks olnud!?"

"Ei, aga mu ema oli mulle samamoodi toeks. Kus sinu ema olnud on? Ringi hooranud?!" käratas Chris ja kahetses seda kohe. Ta poleks pidanud nii ütlema.

Üsna kiirelt oli Ryan juba Chrisi juures ja võttis tema kraest kinni "Ütle seda uuesti." sisistas ta, olles reavust vaid mõne hingetõmbe kaugusel.

"Ma ei mõelnud seda nii," vabandas Chris silmitsedes Ryani vihast põlevatesse silmadesse. Chrisi silmadest peegeldus üksnes hirmu.

"Ütle seda veelkord!" käratas Ryan ja tõukas Chrisi vastu seina, samal ajal endiselt noormehe kraest hoides.

Chris sulges sekundiks silmad. See tegi haiget. "Ma ei mõelnud seda nii. Ma ei tahtnud seda nii öelda," ja kuidas ta seda siis öelda tahtis? Isegi vabandamises ta sakkis. Chris haaras Ryani kätest, püüdes neid enda krae küljest lahti kangutada.

"Sõnasta see siis ümber," Ryan'i viha kasvas.

Ta ei osanud mitte midagi öelda, et kuidagi Ryani raevu vähendada. "Ma tahtsin öelda, et mu isa ei kasvatanud mind üksinda. Tähendab meie isa. Mu oma on ka mind aidanud. Mitte, et sinu ema seda teinud poleks," kurat, ta ei osanud ju. "Rahuneks maha ja räägiks sellest kohvitassi taga või ei räägiks üldse, aga sa võiks minust ikkagi lahti lasta," pomises Chris. Samas alati oli võimalus Ryanil jälle hing kinni lüüa.

Ryan pigistas pisut Chrisi kaela. Ta ei suutnud enam mõelda, ta ei suutnud peksta, ta tahtis lihtsalt Chrisi silmadesse vaadata ja tunda, kuidas tal õhku vähemaks jääb.

Chris haaras Ryani käest ja püüdis seda enda kaelaküljest lahti rebida. "Neid asju ei... lahendata....nii," kähises Chris. Enese häält kuuldes tabas teda paanika. Mis siis, kui see ta häälele kuidagi mõjub? Igaveseks?