SUUR LÄBU TEEMA~

Chris silmitses oma veriseid käsi. "Ma tõesti pean helistama," pomises ta, kuigi ta oli endiselt segaduses.

"Kus su telefon on?" küsis Amanda ohates, viies pilgu mehe taskutele.

"Ma ei tea," pomises Chris ja kirtsutas nina. Valu hakkas alles nüüd järele jõudma. Chris oigas vaikselt.

OT: On mul mõtet teha haiglasse teema? Keegi ju niikuinii mind vaatama ei tule

OT: On, minul on plaan tulla

OT: Ok, jätkub haiglas.

Amanda kobas Chrisi taskud läbi ja leidis lõpuks teksade taskust ta telefoni, andes selle siis pisut kõheldes mehe kätte.

Chris võttis telefoni ja valis oma manageri numbri. See kutsus mõnda aega ja alles siis keegi vastas. "Kuule, mul on probleem," pomises Chris telefoni. "Ma sain oma poolvenna käest tappa ja ma ei tea, kus ma olen hetkel," hetke oli telefonis vaikus ja siis kostus vihast pominat. "Ma ei tea ju. Ma ei saa haiglasse ka minna. Press on kohe seal," vastas Chris. "Sa ei saa mulle lihtsalt niimoodi nuga selga lüüa," ärritus Chris ja võttis siis käega ümber enda kinni. Telefonist kostus karjumist. "Ma lõpetan selle plaadi ära, ma luban," lubas Chris. "Ma lihtsalt ei tea, mida ma hetkel tegema pean," hääl telefonis rahunes. "Koolikaaslastega olen," vastas noormees siis.

Amanda ohkas vaikselt, silitades õrnalt Chrisi kätt. Tal jäi üle ainult loota, et too inimene, kellega iganes mees ka ei rääkinud, oskab Chrisi kuidagi aidata.

"Jah, ma olen vagusi," lubas Chris. Hääl telefonis rääkis veel midagi ja siis lõpetas ta kõne. Chris pigistas telefoni käes. Kuradi valus oli ikka.

"Kellele sa helistasid? Mis ta rääkis?" uuris Amanda koheselt.

"Managerile," vastas Chris ja krimpsutas siis nina. "Sul valuvaigisteid pole?" küsis ta, andmata endale aru, et ta nägu täiesti verine on.

"Ja mis ta rääkis?" kordas Amanda ja raputas siis pead.

Mõni aeg haiglas passinud, otsustas Hannah lahkuda. Polnud tema asi, mis tast edasi sai. Vähemalt oli ta aidanud.

Kuna tal taksoraha polnud, siis pidi ta jala minema. Vaevalt, et vennake veel võimeline sõitma oli. Temagi oli ju joonud.
Aga.. väljas oli külm.. põlvpüksid, tennised ja jakk. Brr.. Hannah väristas õlgu ning läks sörkis tagasi sinna, kus pidu toimus, jaki lukk võimalikult kinni tõmmatud.

Kui ta lõpuks tagasi jõudis, turtsus ta kergelt. Ta viis pilgi Ryder'le. "Kõik korras?" küsis ta küllaltki üleoleval toonil. Mitte, et ta seda oleks. Pahas tujus ongi enamjaolt ta toon selline.

Melicent oli märganud, kuidas Chris mingiaeg, nägu verine, koos Amandaga diivanile maandusid ja peagi sinna ka Payson uurima tuli. "Vabanda mind korra," lausus tüdruk Bryanile ning läks siis nende juurde. "Mis toimub?" küsis ta murelikult.

Bryan vaatas nüüd Paysoni poole. Midagi oli vahepeal nagu toimunud, aga mis täpselt? "Hannah, kus sa käisid?" uuris nooruk siis veel. "Ja veel nii õhukeselt riides?" uuris noormees oma õe käest.

"Eii midagi. " sõnas ta ükskõigselt. "Tal polnud vaja purju jäädagi, et kaklema hakata," ütles ta. "Teine on haiglas.." vastas Pay Melicent'le.

Melicent vaatas imestunult Payson'i. "Ta läks kaklema?" Seda oli muidugi Chris'i näost juba näha - ei tea, kuidas muidu ta nägu katki läks. "Kellega? On see teine ikka elus?" Kuna Mel ei teadnud, kes see teine kakleja oli, ei osanud ta väga ka muretseda.

"Igatahes.." sõnas ta. "mm.. Christopher.. maitea kas sa panid tähele, aga ennem tantsisin temaga natuke. " seletas ta Melicent'le võimalikult täpselt, kellega Ryder ennem kakelnud oli, olgugi, et see väga tema asi ei olnud. Aga Melly ju muretses. "Veel on elus.. Kui ma poleks läinud, ilmselt oleks surnud.." vastas Pay järjekordselt Melly'e, endiselt tuima ja küllaltki ükskõigse tooniga, viies seejärel pilgu Ryder'le.

Melicent ei olnud igatahes näinud, kellega Payson ennem tantsis, niiet ta midagi selle kohta öelda ei osanud. "Ma usun, et küll mõlemaga kõik korda saab," lausus ta seejärel Hannahile, kes kuidagi ükskõikne oli.

Bryan ohkas endamisi ning liikus siis jookide laua juurde, võttes sealt endale järjekordse õlle.

Amanda Miller kirjutas:

"Ja mis ta rääkis?" kordas Amanda ja raputas siis pead.

"Et ta ajab kõik meedias korda," vastas Chris, ta pea hakkas ringi käima ja uimane oli olla. Siis meenus noorukile, kuidas ta pea vastu asfaltit ära oli löönud.

OT: Hannah, esiteks, mitte Ryan ei olnud surmaohus, vaid mina ja teiseks, Amanda jõudis enne sind kohale ja selleks hetkeks oli mul juba õnnestunud Ryan endast eemale saada.

Amanda eiras teiste jutuvada nende kahe ümber ja otsis taskust telefoni, millega ta takso kutsus. "Ära silmi kinni pane," hoiatas tüdruk. Nii palju teadis ta ikka, et peapõrutusega ei tohtinud magama jääda. Vähemalt mitte enne, kui arst pole teda üle vaadanud.

"Kus Ryan on?" küsis ta äkki, jälle. Enda meelest polnud ta kutti kõvasti löönud, ta ei suutnudki teda kõvasti lüüa enam selleks hetkeks, aga ometi oli too valust karjunud.

"Haiglas," sõnas Amanda. "Tule nüüd.. Takso peaks kohe tulema," lausus tüdruk, libistades käe ümber Chrisi.