Sugugi mitte sporti tegemas

Melicent istus spordiplatsi tribüünil, tagumisel pingil, jalad toetumas eespool asuvale pingile. Ta käes oli üks lihtne, ruuduline kaustik ja pastakas, mida ta mõtlikult näris. Nimelt oli tal ühe laulu kirjutamine pooleli, mis hetke ajel talle pähe kerkis ning ta ilmtingimata selle kirja pidi panema. Kahjuks aga tekkis peale paari salmi mõttepaus ja neidis ei osanud enam midagi edasi kirjutada.

Alex sammus kitarrikott õlal tribüünile ning istu ühele viimastest pinkidest nink sikutas kotist kitarri välja ning hakkas vaikselt tinistama.

Ja äkitselt tuli keegi muusikat mängima, mis Melicent'i mõtisklused paugupealt ära hajutasid. Neidis pööras oma pilgu heli tekitaja poole ning nähes, et see üks noormees oli, vajus taaskord hetkeks mõttesse. Talle tulid paar head ideed pähe ning kiirelt kirjutas neiu salmiridu juurde. Ta tõusis pingilt ning jalutas nooruki poole, istudes tolle kõrvale. "Hei," sõnas ta.

"Möh?" keeras Marc pead. Kutt oli süvenenud mängu ja sellepärast ei pööranud ka ümbrusele tähelepanu.

Eriti sõbralik vastus. Neidis kortsutas pahaselt kulmu. "Ma tervitasin sind," pomises ta. Mel raputas endamisi pead. "Vahet pole. Ma tahtsin küsida, mis lugu sa mängisid?"

"vabandust, ma ei kuulndu. Improvisatsioon, kui aus olla." muigas Marc.

"Ahsoo," sõnas neidis mõtlikult. "Mängi veel midagi, palun."

"Arvad?" küsis Marcus ning hakkas omakirjutatud lookest mängima.

Melicent noogutas, kuid juba hakkaski noormees lugu mängima, mida neidis tähelepanelikult kuulas. Samal ajal jälgis ta oma kaustikut, kus mõned lauluread olid.

Marc naeratas ning mängis edasi.

Melicent vajutas pastaka tagaotsale ning kirjutas siis laulule ridu juurde. Võõras noormees andis oma mängimisega ikka inspiratsiooni juurde.

"Et ma siis kaasautor oleks." naeratas Alex, kui nägi neidist mingisuguseid laulusõnu kirjutamas.

Melicent lõpetas hetkeks kirjutamise ning vaatas enda kõrval istuvale noormehele otsa. "Sa võid mulle viisi välja mõelda," lausus neidis muiates.

"Here it comes" ütles Alex taas ning hakkas mängima.

Melicent kuulas noormehe mängu, samal ajal sõnu vaadates.

Alexander mängis edasi, aegajalt laulusõnu kiigates.

Melicent laulis mõtteis kaasa, parandades vahel ka mingeid kohti, mis kokku ei sobinud. Ta lootis, et noormees selle viisi hiljem ka meelde jätab.

"Sobib see?" küsis Alex neidiselt.

"See oli enam-vähem," lausus Mel. "Pisut võiks võib-olla kiirem olla."

"Sellele loole kiiremat?" muigas Alex, kuid, kui neidis seda tahtis siis seda pidi ta saama. Alexander hakkas sama viisi kiiremini mängima.

"Ega see mingi ballaad pole," lausus Melicent muiates ning kuulas siis, kuidas nooruk mängis. Midagi oli nagu ikka puudu..

"Ballaadina oleks see lugu parem" muigas ta.

"Kindel ikka või?" küsis neidis muiates. Ta oli küll seda lugu oma peas pisut teistmoodi kujutlenud..

"Täiest" vastas Alex neidise küsimusele.

"Ahsoo," sõnas Melicent siis, jäädes pisut mõttesse. Võib-olla tõesti oleks paremini sobinud..