Having just a bit of fun.

Madison oli igavusest omale punase mantli ning üle põlve madalad saapad selga ja jalga ajanud ning jalutas nüüd mööda kooliparki sihitult, enda ette vahtides ringi. Teha polnud midagi, ühtegi tundi tal hetkel ei olnud ning niisama ühiselamus passida tundus ka kohutavalt mõttetu aja raiskamine.

Chris jalutas samuti pargis, mööda seda sama teed. Aga tema jalutas vastassuunas. Mehel oli seljas must mantel, mustad teksad ja ees nagu ikka päikeseprillid. Seekord nad isegi õigustasid end, sest päike paistis ja see peegeldus lumelt vastikult vastu. Ta märkas endale vastu jalutavad neidist. Kuidas Chris saigi teda mitte märgata, ta kandis ju punast mantlit,

Madison ei olnud oma pilku rohkem puhtaks kraabitud kõnniteelt tõstnud, kui seda lumehange kõndimise vältimiseks vaja ei olnud, seetõttu ei märganud tema kedagi endale vastu tulemas. Tüdruk surus jaheda ilma tõttu käed mantlitaskutesse ning jätkas oma mittekuhugi viivat jalutuskäiku, juuksed vabalt õlgadele langemas.

Chris astus samuti edasi, laskmata millestki end segada. Ta märkas, et tüdruk ei vaata enda ette, sestap kõndis ta otse tüdruku poole, kuni nad kokku põrkasid. "Oih, vabandust, ma vist ei vaadanud enda ette," vabandas ta, kui nad kokku põrkusid.

Madison pööritas silmi, kui keegi talle otsa kõndis. "Heiiii," sõnas ta pahaselt kulmu kortsutades, kuid tüdruku pilk muutus leebemaks, kui ta nägi kellega tegu - kena ning millegipärast vägagi tuttava näoga noormehega. Madison kehitas vaevumärgatavalt õlgu ning ohkas siis. "Vabandust, ma ei vaadanud, kuhu ma kõndisin," sõnas ta, sest tegelikult oli ju õigus - tüdruk tõepoolest ei vaadanud, kuhu ta kõndis.

"Ma oleksin pidanud ka tähelepanelikum olema," vabandas Chris, olgugi, et ta oli meelega neiule otsa komistanud. "Minu nimi on Chris," tutvustas ta end ja naeratas.

Poisi kommentaari tähelepanelikuks olemise kohta kehitas neidis õlgu. "Ilmselt jah," sõnas ta selle peale. Chris...Kurat, kust ma teda tean? mõtles Madison pingsalt ning naeratas siis õrnalt. "Ja mina olen Madison, väga meeldiv," tutvustas ta end, naeratus ikka näol ning mõtteis ikka mõte, et kust ta seda poissi teab.

"Suundusid kuskile kindlasse kohta Madison?" küsis Chris kavalalt naeratades ja tüdrukule silma vaadates.

Madison raputas pead ning kallutas pea hetkeks veidi vasakule. "Ei, niisama jalutasin," sõnas ta naeratades ning vaatas samuti poisile silma. "Ja mis plaanid sinul olid, Chris?" uuris tütarlaps nüüd vastu.

"Jalutasin suht niisama siin ringi," lausus Chris. "Me võime äkki koos jalutada," pakkus ta.

Madison noogutas. "Jah, miks mitte," sõnas ta. Tõepoolest, mis tal saaks selle vastu olla. "Aga kuhu poole?" küsis ta nüüd muiates Chris'ilt.

No mul on ükskõik," muigas Chris. "Lähme sinnapoole, kuhu sina minna tahad," lausus ta ja naeratas kavalalt.

Madison pööritas silmi. Nagu temal ei oleks vähem ükskõik kuhu poole minna. Tüdruk kehitas õlgu ning viipas siis peaga sinna poole, kust Chris oli tulnud ning kuhu ta ise suundumas oli. "Lähme sinnapoole," sõnas ta. See tee viis akadeemia majadest kaugemalt, parkla poole.

"Olgu," noogutas Chris ja astus mööda tüdruku eest ära, asudes mööda teed edasi astuma.

Madison kõndis nüüd Chrisi kõrval ning mõtiskles ikka veel selle üle, et kust kohast ta noormeest küll teab. "Millega sa siis tegeled kah?" küsis neidis naeratades.

"Muusikaga," turtsatas Chris naerma. Oh, see kool oli vahva. Keegi ei teadnud, kes ta on, mis oli ulme, sest eriti viimasel ajal oli ta iga kõmulehe esikaanel ja kõrval pealkiri, mis viitas sellele, et ta AmAcAri õppima oli tulnud. Tundus, nagu siinsed õpilased elaks kivis ega näeks ega kuuleks midagi, aga nii sobiski Chrisile rohkem. Fännitarid, kes talle kohe kaela langeks oleks palju hullemad.

Madison hakkas naerma. Jah, talle tuli nüüd meelde, kuidas ta meediaklassi õpetaja Chris'i intervjuusid ja üleüldse artikleid temast maha tegi. Chris Ryder. Loomulikult. Ega Madison ei pidanudki noormeest teadma - kollast ajalehte ta ei lugenud ning Chris'i bändi ta ei kuulanud. Kollane ajaleht sattus ta kätte vaid korra nädalas meediaklassis, mida ta ülikoolist võttis, ning milles ta kindlasti kohe neid suuri artikleid eiras, kuna oli teada, et kõik teised klassis lähevad lihtsama vastupanu teed ning teevad kõik oma analüüsid tuntud ja suurte teemade kohta. Maddie'le meeldis end proovile panna ning seetõttu valis ta hoopis mõned lühikesed teated ajakirjade servadest ning kui vähegi võimalik, siis mingisuguse asjalikuma ajalehe kaante vahelt, kui seda "Gossip" või muu taoline oli. Kuigi Maddie nüüd teadis, kellega tegu oli, tundus tark idee olevat oma näitlejanna oskus tööle panna ning seda varjata. "Noh, muidugi, suurem osa sinuvanuseid ja suguseid kutte tegeleb muusikaga," sõnas ta nüüd, põhjendades nii oma naermist.

"Eks ta vist nii ole jah," noogutas Chris. Ta nautis oma anonüümsust. "Millega sa ise tegeled?" küsis ta siis.

"Ma olen tantsija ning lisaainena võtan siin ka näitlemist," sõnas Madison ning naeratas. Ta tundis end laval hästi, olgu ta siis näitlejana või tantsijana seal. Tüdruku varjatud anne oli tegelikult ka väike viisipidamine, aga seda ei teadnud keegi ja tõepoolest mitte keegi. Kui just keegi püssiähvardusel laulma ei sundinud, siis Mad ei laulnud. Madison märkas eemal parkla väravaid. "Kas pöörame väravate juures otsa ringi või lähme linnapeale laiama?" uuris ta nüüd muiates. Nädalapäev oli tegelikult ju laupäev ning varsti läks pimedaks ja baarid ning kõik muu taoline avati. Ja neiu polnudki veel ühiselamus elamise ajal väljas käinud.

Ot: Jah, palju mõttetut teksti, aga sul ka vähe huvitavam lugeda siis

OT: Kas sa ootad, et ma sama pikalt vastaks?

"Ma ei tea, mida sina eelistaks? Ühikas oleks ka lahe tšillida," arvas noormees. Linnapeal laiamine tähendaks ajakirjanike ja fotograafe ja fännitare ja olekski tema identiteet paljastatud.

Ot: Ei, siis ma oleksin seda öelnud.

Madison mõtles hetke. Ilmselt ei tahtnud Chris oma positsiooni tõttu ühiskonnas eriti akadeemia territooriumilt väljuda. Samas tahtis seda väga Madison. Ja Maddie oli üsnagi enesekeskne inimene. "Mu meelest võiks linnapeale minna," sõnas ta lõpuks naeratades. "Sa seda uut, armast ja vaid nimekirjaga baari Trinityt, tead?" küsis ta. Madisoni ema ja isa olid New Yorkis vägagi mõjukad inimesed ning Maddie oli selle baari nimekirjas, kuna omanikuks oli isa mingi ärikaaslane. Samas oli Mad kindel, et ka Chris on seal nimekirjas. Igaljuhul pakkus neiu nüüd välja koha, kuhu press ei saanud, ilma, et nad nimekirjas oleksid ja üldiselt ei olnud ühegi meediaväljaande esindajad seal. Vähemalt ei lastud neid kaameratega sisse, sest Trinity's olid kõik võrdsed ning see oli koht, kus nii mõnedki kuulsamad inimesed oma õhtuid veetmas käisid.

Chris teadis seda ja loomulikult oli ta ka selle klubi nimekirjas, aga sinna minek tähendas linna läbimist. "Ikka tean jah, vaevalt mina sinna sisse saan," lausus ta muiates.

Maddie muigas samuti. "Ah, küll saad. Mul on luba sõpru ka kaasa võtta," sõnas ta naeratades. Arvata oli, et ka Chris on tegelikult seal nimekirjas. Ilmselt ei tahtnud ta üldse linna peale minna, aga Mad ei kavatsenud järgi jätta.

Chris mõtles veidi. Kui nad kohe autosse istusid ja autoga klubi ette sõitsid, siis polnud ju vaja ajakirjanike pärast muretseda. "Lähme minu autoga?" küsis ta.

"Või taksoga?" pakkus Maddie. Samas sobis ka Chris'i auto. "Või noh, su auto sobib ka..." lisas ta nüüd. Erilist vahet ei olnud. "Jah, lähme sinu autoga," sõnas neiu nüüd naeratades. Ta sai ju siiski aru, miks Chris ei tahtnud avalikkuse ette ilmuda, eriti mõne tüdrukuga, keda ta alles kohtas. Press saab kõigest valesti aru.