Raamatukoi

Zooey jalutas taas mööda koolimaja koridore. Nüüd olid need tal juba kõik peas ja oma mapi ta enam kaasas ei kandnud. Küll aga oli tal seekord kaasas tema suur spiraalköitega kaustik ja pastakas. Tüdruk astus raamatukokku ja lasi pilgul üle ruumi käia. Ta hingas sisse raamatute hõngu ja naeratas rahulolevalt. Zooey istus ühele tugitoolile, mis asetses ruumi tagumises osas. Ta avas oma kaustiku ja hakkas peagi kirjutama.

Amanda juba istus raamatukogus, olles samuti ühe tugitoolidest hõivanud. Kuid neiu ei tegelenud lugemise või kirjutamisega, vaid vahtis hoopis nõutult enda süles olevat paberiplokki, mille pealmisel lehel tühjus ilutses. Mandy oli tulnud raamatukokku, et seal rahus ja vaikuses joonistada, aga nüüd polnud inspiratsiooni kuskilt võtta. Neid ohkas vaikselt ja viis siis pilgu saabunud tüdrukule, kes miskit kirjutama oli asunud.

Zooey kirjutas tormakalt edasi. Just raamatukogust tema inspiratsiooni sai. Kiirelt moodustasid sõnad paberile lauseid ja jutt valmis üsna kiiresti.

Mandy hammustas korraks huulde, kaaludes enda pähe kerkinud idee häid ja halbu külgi. Aga küsija suu pihta ju ei lööda? "Kas ma võiksin sind korraks segada..?" küsis neiu üpris häbelikul toonil. Ta polnud võõrastega suhtlemises kuigi hea.

Zooey katkestas kirjutamise ja tõstis pea, et enda ümber ringi vaadata. "Ikka tohid," naeratas ta viimaks, kui mõistis, kes tema tähelepanu nõudnud oli.

"Ma tahtsin küsida, et.. Ja see kõlab nüüd päris imelikult," alustas Amanda ja naeratas kergelt. "Kas ma võiksin sind joonistada?" küsis ta lõpuks ja jäi lootusrikkal ilmel neiu poole vaatama.

Zooey naeratas sõbralikult, kuni talle küsimus kohale jõudis. Selle peale ta punastas: "mind? Miks?" Talle ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda mõte, et keegi teda peaks tahtma joonistada.

"Sa.. ma.." alustas Amanda kuidagi ebalevalt. Ta polnud arvestanud, et peab midagi põhjendama ka hakkama. "Jäid silma mulle lihtsalt seal sedasi.. kirjutades.." lausus neiu lõpuks, hammustades huulde.

"Aa," sõnas Zooey ja noogutas. "Aga, eks sa siis joonista," lausus ta naeratades. "Kas ma pean kuidagi poseerima ka? Sest ma väga ei oska," mainis neidis.

Amanda naeratas rõõmsalt, kuuldes neiu nõustumist ja võttis siis pliiatsi kätte, et sellega esialgne kuju visandada. Enamasti kasutaski ta kas pliiatseid, süsi või õlivärve. "Ei pea. Lihtsalt.. Tee seda, mida sa muidu teeksid, kui ma sind ei joonistaks," sõnas neiu. "Ma olen muide Amanda."

"Zooey," tutvustas tüdruk end ja keskendus siis taas kirjutamisele. Ta näol mängles naeratus ja käsi maalis ilukirjas sõnu paberile.

"Meeldiv," sõnas Amanda lühidalt ja sättis end siis toolis paremini istuma, et ta neiule korralik vaade avaneks. Kiirelt liikus pliiats üle lehe, kui Mandy Zooey näojooni visandas. Esialgse tulemusega rahule jäänud, asus ta juba olemas jooni üle tegema, lisades seekord rohkem detaile.

Zooey kirjutas rahus edasi. Ta koguni suutis unustada, et Amanda teda visandab.

Amanda lükkas ploki endast veidi eemale ja naeratas rahulolevalt. Neiu käsi sirutus teise pliiatsi järgi ja ta asus tugevama pliiatsiga Zooey juukseid joonistama. See oli alati kõige aeganõudvam osa olnud, sest Mandy jaoks pidi kõik perfektne olema.

Zooey keeras oma kaustikus lehte. Ta koputas paarkorda pastakaga vastu oma vihikut, et mõtteid ritta seada.

Amanda sai viimaks juuksed enam-vähem sedasi valmis nagu talle meeldisid ning neid asus varjutamise kallale. Nägu otsustas ta joonistada alles siis, kui Zooey taas kirjutamisse või millessegi muusse süvenenud on.