Lumi vaikselt langeb..

Kathy oli koolis uus. Koolimaja endaga oli ta juba tutvunud ning kõik ruumid, mida võimalik, üle vaadanud. Vaevalt jäi tal midagi üldse meelde, kus mingi klass asub, kuid alati on võimalik küsida. Nüüd oli Kath võtnud ette kooli territooriumi, ning esmalt suundunud parki. Ei, ta ei jalutanud seal, ta vaid tutvus ümbrusega. Kuigi asi näis pigem jalutamisena. Õrnaid lumehelbeid langes aeglaselt taevast alla, ilm oli tuulevaikne ning maa oli juba kaetud õrna lumekirmega. Kathy käed olid süsimusta lühikese mantli taskus, millele oli vöö tugevalt peale pandud. Mütsi ta ei kandnud, kaela ümber oli mässitud pehme valge sall ning jalas pikad ilma kontsata mustad saapad.

Madison oli samuti koolis uus. Tema oli kõigile sama võõras, kui võõrad teised talle olid ning no - nad olid ikka väga võõrad. Maddie muigas ning surus käed tugevamini mantlitaskusse. Neiu kontsad klõpsusid lumest puhtaks kraabitud pargiteel, kui ta märkas vastu tulevat tütarlast, kelle tumedaid juukseid kaunistasid valged lumehelbed. Make friends, mõtles Madison ning manas näole naeratuse. "Hei," sõnas ta, kui oli neiuni jõudnud.

Kathy ei pööranudki erilist tähelepanu vastutulevatele inimestele. Pigem jälgis ta loodust, ning nii palju kui jõudis, langevaid lumehelbeid. "Hei," lausus Kath, kui keegi teda kõnetas. Näole manas ta sooja naeratuse.

"Madison," tutvustas Maddie end ning jäi siis jalalt jalale tammuma. Jah, sõprade sobitamine polnud väga tema teema. Tavaliselt tulid tema tüüpi inimesed ise tema juurde.

"Kathy," tutvustas ta end. Kath ei teadnud varasemaid õpilasi, seega otsustas ta esialgu kooli teemal vestlust alustada. Tavaline tutvumine ehk küsimuste esitamine. "Oled sa siin uus?" esitas ta küsimuse.

Maddie noogutas. "Uus jah," lisas ta noogutuse kinnituseks ning tõmbas saapaga mööda kiviteed. "Ja sa ise ka, eks?" küsis neidis ning hammustas alahuulde.

Kathy noogutas samuti. Tore on teada, et ta pole ainuke uus selles koolis. Kindlasti oli neid veelgi, lihtsalt pole veel kõigiga kohtunud. "Mida sa õpid?" küsis Kath teema jätkuks.

Madison tõmbas käega läbi juuste ning viipas siis peaga sinna poole, kuhu Kathy suundus. Sellega tahtis neiu öelda, et jalutame edasi, kuna muidu hakkab külm, ning hakkas siis vastust oodates vaikselt tagasi jalutama. "Tantsimist ja näitlemist," sõnas Maddie nüüd. "Ja sina?" uuris ta ka vastu.

Kathy noogutas vaevumärgatavalt vastuseks, püsides siis samas tempos Madisoni kõrval. "Tantsimist ja kunsti," lausus tütarlaps. Nii kunstist kui ka tantsust oli ta väga huvitanud, muud alad väga ei tõmmanud. Pealegi, kui ainete hulgas on lemmikained, tuleb need valida. Seesama huvitas teda ka Maddie puhul. "Need on sinu lemmikained või lihtsalt valisid need, et midagi õppida?" küsis Kathy, tema näole tekkis õhkõrn muie.

"Mu lemmikained. Ma ei usu, et siin akadeemias on mõni, kes ei tule oma lemmikaineid õppima ning valib lihtsalt midagi. Sellessuhtes, et tegemist on ikkagi kuulsa kunstiakadeemiaga, siia niisama õppijad ei saa sissegi ju," seletas Madison. "Ning peale selle on tantsimine mu elu," lisas ta ning vaatas langevat lund, samal ajal edasi jalutades.

"Seda küll," nõustus Kathy. Võis ka ju nii olla, et mõningad on rikkate vanemate võsukesed, kes on sunniviisil kooli pandud. Kuid vaevalt keegi vanematest enda lastele nii teeks, seega see variant oli vähetõenäoline. "Ma armastan samuti tantsmist. Üle kõige," lausus Kath. "Tantsimine sinu põhieriala?"